Esimest korda puutusin zinega kokku 2019. aastal, kui Erasmus KA1 projekti raames korraldasime Portugali ja Hispaania illustraatoritega Porto lähedal Brancas maailma ilusmaks kujundamise festivali Yeti 2019. Kompositsiooniülesanne koostadda zine oma vapustavast nädalavahetusest andis hea põhjuse koristada töötuba – teadsin, et tahan selle kindlasti teha käsitsi kollaažitehnikas, kasutada värvilisi pabereid ja sodikslastud vibumärklehti. Ühte nädalavahetusse mahtusid ära nii tütre sünnipäev (heldeke, selline punapäine murdja ongi minu väike tütrepirts?) ja Eesti Vibuliidu üldkoosolek koos protokollija rolliga. Sünnipäevasöömaaega tuli vürtsitada kindlasti siseringi naljaga kaheksajala gluteenivabadusest.
Kuidas valmis layout toimib, selleks väike väljaprint ka. Abistav skeem lisaks.
Sama ülesannet – saada aru, kuidas töötab zine voltimisskeem, olen kasutanud 2019. aastast ka oma õpilastel. Lähtuvalt nende erialast peavad nad 8 leheküljega selgitama, millist haigust nad suudavad toiduga ravida (tulevased kokad ikkagi).
Mõte 14-leheküljelisest zinest painab endiselt – üks konksukate retseptidega koogiraamat vajab kokkupanekut.